Esilekerkivate zoonooside epidemioloogia ja riskitegurid Eestis. Seire vajaduste selgitamine ning seiresüsteemide väljatöötamine (EKZE-SS)
Projekti kogumaksumus: 432 970 €, sellest toetus 411 322 €
Projekti kestus: 01.02.2012-31.05.2015 (40 kuud)
Juhtpartner: Eesti Maaülikool
Koostööpartner: Tartu Ülikool
Vastutav täitja: Arvo Viltrop, Eesti Maaülikooli veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakonna juhataja, professor
Projekti põhimeeskond koosnes kokku 14 Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli töötajast, kellest kuus oli tehniline personal. Peale nende oli projekti kaasatud viis Eesti Maaülikooli doktoranti ja viis loomaarstiõppe lõputöötegijat (magistrandiga võrdne tase loomaarstiõppes).
Eesmärk
Selgitada Eestis vähem uuritud ja esilekerkivate zoonooside (Q-palavik, leptospiroos, krüptosporidioos, giardiaas, toksoplasmoos, ehhinokokoos jt) epidemioloogiat ja riskitegureid, kuna nimetatud zoonoosidel on potentsiaal muutuda olulisteks rahvatervise probleemideks seoses kliimamuutustega, muutustega looduslikes loomapopulatsioonides, loomakasvatuses või inimese käitumises ja toitumistavades. Projekti tulemuste alusel otsustada nimetatud zoonooside seire vajaduse üle ja anda soovitusi seire korraldamiseks.
Mida tehti?
Projektis oli kolm tegevussuunda.
1. Q-palaviku levimusuuring põllumajandusloomadel ja inimestel
Uuringuks koguti vereseerumi proove eeldatavalt suurema nakatumisriskiga isikutelt (farmide töötajad, loomaarstid ja nende abilised ning kütid). Kogutud proove analüüsiti ensüümse immuunsorptsiooni analüüsi (ELISA) ja immunofluorestsentsi meetodil. Võrdluspopulatsioonina kasutati Tartu Ülikooli Geenivaramu biopangast saadud tuhandet plasmaproovi (juhuvalim 18-aastaste ja vanemate elanike proovidest). Samuti küsitleti 607 isikut riskirühmast (loomapidajad, loomaarstid ja nende abilised ning kütid) Q-palaviku nakatumisriskide väljaselgitamiseks. Saadud andmeid analüüsiti startistiliste meetoditega.
Q-palaviku levimuse väljaselgitamiseks põllumajandusloomadel koguti 10 399 veiste seerumiproovi 690 karjast, 1263 veiste piima koondproovi 355 karjast, 3414 lammaste seerumiproovi 105 karjast ning 215 kitsede seerumiproovi 21 karjast. Kogutud proove analüüsiti ELISA-meetodil. Nakkuse riskitegurite selgitamiseks küsitleti 193 veisepidajat, 35 lamba- ja kitsepidajat ning koguti andmeid PRIA andmebaasist. Saadud andmeid analüüsiti statistiliste meetoditega.
Q-palaviku tekitaja Coxiella burnetii tuvastamiseks ning tüvede iseloomustamiseks koguti karjavisiitide käigus proove 10 karjast (kokku 100 vere- ja 100 roojaproovi). Proovidest eraldatud DNAd analüüsiti polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) meetodil Coxiella burnetii esinemise suhtes. Lisaks analüüsiti seroloogilisel uurimisel positiivseks osutunud 97 piimaproovi Q-palaviku tekitaja suhtes. Proovidest isoleeriti DNA ja analüüsiti seda PCRi meetodil. Rootsi riiklikus veterinaariainstituudis (SVA) uuriti DNA-profiilide selgitamiseks Coxiella burnetii PCR-positiivsetest proovidest isoleeritud DNAd mitme lookuse varieeruvuse analüüsi MLVA meetodil. Coxiella burnetii spetsiifilise DNA tuvastamiseks uuriti 100 puugist isoleeritud DNAd. Proovid saadi Tervise Arengu Instituudi viroloogia laboratooriumist.
2. Leptospira hardjo levimusuuring mäletsejaliste karjades, kassidel ja inimestel
Uuringus võeti vaatluse alla kokku 527 veisekarja. Proove analüüsiti tellimustööna Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis ELISA ja mikroaglutinatsiooni MAT-meetodite abil. Piimaveisekarjade puhul uuriti 243 karja piima koondproovi ja 33 karja vereseerumi proovi, lihaveisekarjade puhul 112 karja vereseerumi proovi ja 20 karja piima koondproovi. Liha- ja piimaveiste segakarjade juures uuriti vastavalt 32 karja vereproove ning 87 karja piimaproove. Lambakarju oli vaatluse all 102 ja kitsekarju 21. Nakkuse riskitegurite selgitamiseks küsitleti 193 veisepidajat, 35 lamba- ja kitsepidajat ning koguti andmeid PRIA andmebaasist. Saadud andmeid analüüsiti statistiliste meetoditega.
Leptospira hardjo nakkustekitaja tüvede iseloomustamiseks polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) meetodil koguti viiest seropositiivsest lihaveisekarjast loomade uriiniproove. Igalt uuritavalt loomalt võeti ka vereproov antikehade määramiseks mikroaglutinatsiooni meetodil. Koguti 49 vere- ja uriiniproovi. Kuna kõik uriiniproovid osutusid Leptospira hardjo DNA suhtes negatiivseks, ei õnnestunud iseloomustada Leptospiira tüvesid.
Kasside leptospiira nakkuste levimusuuringuks kasutati 490 seerumiproovi, mis koguti algselt toksoplasma uuringute tarbeks (projekti kolmas tegevussuund). Samuti koguti lisaks 42 proovi nendest Eesti piirkondadest (Saare- ja Pärnumaa ning Tallinn), mis ei olnud piisavalt esindatud toksoplasma uuringuks kogutud valimis. Proovid analüüsiti Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis. Positiivseks osutunud kassidel määrati antikehade tiiter.
Inimestel esinevate leptospiira nakkuste levimuse väljaselgitamiseks analüüsiti kogutud proove nakkusetekitajate antikehade esinemise suhtes samuti Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis. Proovide puhul tehti mikroaglutinatsiooni test antikehade tuvastamiseks järgmistele serovaridele: L. pomona, L. grippotyphosa, L. icterohaemorrhagiae, L. tarassovi, L. hardjo ja L. canicola.
3. Zoonootiliste parasiitide (toxoplasma gondii, trichinella, toxocara, cryptosporidium ja giardia, taenia spp) levimusuuring ja riskitegurite selgitamine
Toxoplasma gondii
1) Koguti ja uuriti 306 kodukassi ja 184 varjupaiga kassi seerumi- ja plasmaproovi ning koostati küsimustik loomapidajatelt riskitegurite kohta andmete kogumiseks. Vastuste põhjal loodi andmestik, mida analüüsiti statistiliste meetoditega. Kasside toksoplasmoosi teemal valmis teadusartikli käsikiri, mis esitati avaldamiseks.
2) Uuriti 4080 veise seerumiproovi toksoplasmade antikehade esinemise suhtes ning koguti andmeid PRIA andmebaasist loomade nakatumise võimalike riskitegurite kohta. Koostati vastav andmestik ning tehti andmete statistiline analüüs. Tulemuste alusel koostati teadusartikkel.
3) Koguti 382 kodusea seerumiproovi 14 seakarjast ning 470 metssea lihamahlaproovi, mida analüüsiti T. gondii antikehade esinemise suhtes. Koostati andmestik mets- ja kodusigade kohta, andmeid analüüsiti statistiliste meetoditega. Metssigade lihamahla uuringute tulemuste põhjal koostati ning esitati avaldamiseks teadusartikkel. Peale selle koguti metssigade söötmiskohtadest pinnaseproove, mida uuriti parasiitide esinemise suhtes. Metssigade söötmispaikade uuringu teemal valmis loomaarstiõppe lõputöö.
Trichinella
Trichinella antikehade esinemise suhtes uuriti 470 metssea lihamahlaproovi ning 382 kodusea proovi. Koostati andmebaas Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis aastatel 2007–2012 tehtud uuringust 27 667 mets- ja kodulooma trihhinella kohta. Andmete statistilise analüüsi tulemustest valmis teadusartikli käsikiri.
Toxocara
Tartu linnakeskkonna 17 paigast koguti 234 koerarooja proovi. Proove analüüsiti toksokaara munade suhtes. Koostati andmestik ning tehti andmete kirjeldav statistiline analüüs.
Cryptosporidium ja Giardia
Kokku 53 farmist koguti 530 vasika roojaproovi. Kõigist proovidest eraldati parasiitide DNA. PCR-analüüsiga uuriti 237 proovi Cryptosporidium’ i esinemise suhtes. Koostati andmestik ning tehti andmete kirjeldav statistiline analüüs. Kuna veisefarmide kaudu jõuab keskkonda suur hulk krüptisporiidide ootsüste ning keskkonna saastatusel on tõenäoliselt oluline roll zoonootiliste parasiitide edasikandumisel, laiendati uuringut parasiitide veega edasikandumise võimaluste väljaselgitamiseks. Selleks et määrata krüptosporiidide ja giardia esinemist erinevates vetes, hakati koguma proove ning välja töötama uurimisprotokolle.
Taenia spp
Kokku kontrolliti 564 veise ja 1217 sea lihakeha ning leiti 3 tsüsti, mida uuriti PCR-meetodil. Antud teemal koostati kaks loomaarstiõppe lõputööd.
Parasiitide antikehade määramine inimeste vereseerumi ja plasma proovides
Kokku uuriti 1925 vereplasma või seerumi proovi järgmiste parasiitide antikehade tuvastamiseks: Ascaris lumbricoides, Taenia solium, Toxocara canis, Echinococcus, Trichinella spiralis, Toxoplasma gondii. Positiivsed uurimistulemused kinnitati Western Bloti meetodil.
Tulemus
Projekt saavutas peamised püstitatud eesmärgid. Koguti lisateavet Eestis vähe uuritud zoonooside epidemioloogia ja riskitegurite kohta, mida saab aluseks võtta zoonooside ennetamise meetmeid tõhustades ja seiresüsteeme täiustades. Kuigi kõiki uuritud haigusetekitajaid ei õnnestunud tüpiseerida, koguti hulk uurimismaterjali, mille najal saab järgnevate uuringute käigus saavutada ka esialgu täitmata jäänud eesmärgid.
Projekti raames analüüsiti uuritud zoonooside seiret Eesti elanikkonnas ja loomapopulatsioonides ning võrreldi seda Euroopa teistes riikides rakendatud meetmetega. Hinnati olemasoleva seiresüsteemi tõhusust, võrreldes siin kirjeldatud uurimuse tulemusi ja olemasoleva seiresüsteemi kaudu kogutud andmeid nakkuste kohta, andes ühtlasi soovitusi seiresüsteemide parandamiseks. Analüüs koostati järgmiste zoonootiliste haigusetekitajate kohta: Ascaris, Cryptosporidium, Echinococcus, Taenia, Toxocara, Toxoplasma gondii, Trichinella, Coxiella burnetii (Q-palavik), Leptospira.
Kokkuvõte ja soovitused jätkutegevusteks
Projekti käigus üles kerkinud küsimused vajavad vastuseid ning uurimisrühm taotleb rahastust jätku-uuringuteks zoonooside epidemioloogia ja tõrje teemal. Selleks on koostatud taotlus institutsionaalse uurimistoetuse saamiseks ning otsitakse võimalusi jätkata uuringuid koos välispartneritega (Rootsi Põllumajandusülikooli üleilmsete loomahaiguste keskus). Projekti tulemused on rakendatavad rahvastiku tervise arengukavas toodud prioriteetsetes tegevusvaldkondades: inimese elu-, töö- ja õpikeskkonnast tulenevate terviseriskide hindamise, juhtimise ja teavitamise süsteemi tõhustamine, riigi valmisoleku suurendamine nakkushaiguste leviku tõkestamisel ja epideemiate ning pandeemiate korral. Tulemusi on vaja arvesse võtta nii meditsiini- kui ka veterinaarpraktikas, samuti zoonooside riiklikku seiret planeerides ja ellu viies.