Artikkel ilmus algselt teadusportaalis Novaator.
Võrreldes mitmete teiste institutsioonidega on usaldus teadlaste vastu avalikkuse silmis erakordselt kõrge. Selle säilitamiseks ei piisa aga ainult tipptasemel teaduskommunikatsioonist, vaid inimesed peaks saama rohkem sõna ka teadusprioriteetide valimisel, leiab Marc Schiltz, Euroopa Liidu teadusagentuure koondava katusorganisatsiooni Science Europe president.
Viimase mõne aasta jooksul oleme näinud mitmeid sündmusi ja poliitilisi pöördeid, mis oleks pidanud tooma teaduse rambivalgusesse, sh koroonapandeemia ja rohelepe. Euroopa Liidu olulisima teaduse rahastamise programmi Horisont Euroopa maht on aga isegi pärast taasterahastu vahendite lisamist alla 100 miljardi euro. See jääb kaugelt alla huvirühmade ja isegi Euroopa Parlamendi soovitule. Miks on nende soovide vahel taoline lõhe? Kas osapooled peavad tunnistama, et demokraatiates võtab väärtuste muutumine aega?
Nii Science Europe kui ka teised sidusrühmad olid oma vaateid ja huvisid põhjalikult tutvustanud. Euroopa Liidu käesoleva rahastusperioodi eelarve nägemine oli meie jaoks seetõttu tõsine pettumus. Raamprogrammi maht oli oluliselt väiksem, kui lootsime ja tahtsime. Võrreldes sellega, mida läheks tarvis nende väljakutsete lahendamiseks, mis meie ees praegu ja lähikümnenditel seisavad, on seda kaugelt liiga vähe.
Muidugi lubati meile, et teaduse tegemist ja innovatsiooni toetavad teisedki raamprogrammid, rohelepe jne. Peame ootama ja vaatama, kas see ka niimoodi läheb. Arvestades, kui raske on poliitikakujundajatel seda kooki jagada – kõigele lisaks tuleb arvestada liikmesriikide omahuvidega – on tulemus mõnes mõttes mõistetav. Liiatigi võtab alusuuringutest käegakatsutava tulemuseni jõudmine palju aega, samas kui otsustajad mõtlevad lühikese plaanis.
Sellegipoolest paluksin ma neil pöörata neil tähelepanu mitte ainult praegusele kriisile, vaid ka tulevastele, sh kliimakriisile, sest investeeringud on pika vinnaga. Nüüd ega viie aasta pärast ei pruugi olla olukord paista kuigi hulluna, kuid kui me selle aja jooksul ei tegutse, tõotavad pikaajalised tagajärjed olla palju hullemad. Poliitikakujundajate mõtteviisis peab toimuma nihe.
Me ei peaks aga nägema kõike tumedates toonides. Mitmetes riikides on investeeringud teadusesse ja innovatsiooni märkimisväärselt kasvanud. Vähemalt riiklikul tasandil on seeläbi koroonapandeemia mõju nähtav, isegi kui tänu sellele tekkinud muutustest inimeste meelsuses jäi enda Euroopa tasandil kehtestamiseks väheseks.
Hiljuti valiti teid kolmandat korda Science Europe’i juhiks. Te olete seega osav kas kontori poliitmängudes või teete midagi õigesti. Kas riiklikud teadusagentuurid tunnevad teie taktikepi all, et neil jätkub nii Euroopa tasemel kui ka kodumaal tehtavate otsuste mõjutamiseks piisavalt võimu ja oskusi?
Seda peab uurima nende käest, kes minu poolt hääletasid. Ent on väga hea küsimus, kui palju Science Europe’ist tegelikult kasu on. Muidugi kaitseme oma huvisid Euroopa Komisjoni ja teiste Euroopa võimuorganite juures, kuid me toetame oma liikmeid selles ka riiklikul tasandil.
Riigiti on selles osas erinevusi. Mõnel pool kuulavad valitsused teadusagentuuride soovitusi tõsiselt. Teistes pole nende vahel ametlikku kanalit, sest agentuurid on peaaegu täiesti autonoomsed. Samas tähendab see, et neil on riiklike poliitikate kujundamisel vähem mõjuvõimu.
Üldiselt näen kasvõi omaenda koduriigis Luksemburgis ja ka teistes väikeriikides, et kui suhtlen valitsustega ja toetan teatud seisukohti, tuues seejuures välja, et see on kõigi meie liikmete ühine vaade, võetakse seda tõsisemalt. Seeläbi lisab Science Europe oma liikmete sõnumitele kaalu ja tähtsust kaudselt. Sellest ei tohiks mööda vaadata.
Märkisite oma ettekandes, et kellegi või millegi, sh teaduse eestkostjaks olemine on lihtsalt viisakas sõna lobitöö kohta. Lobi pole iseenesest halb, sest eriti teaduses on pikaajalise vaate ja järjepidevuse hoidmine oluline, ent kuidas see ka väliselt piisavalt hea välja näeks, et poliitikud end seejuures mugavalt tunneksid? Süvariigil on halb konnotatsioon, aga me oleme näinud ilmselt kõik vähemalt ühte sarja “Jah, härra peaminister” osa.
(Naerab). Enamikul meist on volitus olemas. Seeläbi ei saa kuidagi öelda, et meie ülesanne on kaitsta puhtalt teaduse ja innovatsiooniga tegeleva sektori enda huvisid. Meie avalik mandaat hõlmab teaduse erineval viisil toetamist, et seda tehtaks terve ühiskonnas huvides. Me ei saa olla teadlaste ametiühing.
Mõnel juhul oleme oma tegemistes edukad. Teisel juhul mitte nii väga, nagu viimati Euroopa Liidu eelarvet mõjutada üritades. Peame lähtuma mõtteviisist, et teadus on avalik hüve ja üritama seda sõnumit kinnistada.
Viimase kümmekonna aasta jooksul on olnud teaduskommunikatsiooni mõttes vähemalt Eestis südantsoojendav näha, et teadlased ise on muutunud oma tegemiste selgitamises varasemast avatumaks. Teisalt olete varem pikemaajalisele suundumusele osutades viidanud, et usaldus teaduse vastu on kahanemas ja näeme sarnaseid mustreid ka teiste institutsioonide puhul. Mis on siinkohal lahendus, veel rohkem avatust?
Jah, nagu ka president Kaljulaid märkis, usaldus autoriteetide vastu kahaneb. Ühiskonna mõnedes valdkondades näeme teaduse ja teaduslike tõendite lausalist hülgamist, valeuudiseid jne. Positiivse noodina on tehtud aga paljudes riikides esinduslikke küsitlusi, mille põhjal nähakse ühiskonnas laiemalt teadlasi ühtede kõige usaldusväärsemate figuuridena. Näiteks Luksemburgis küündib see näitaja üle 70 protsendi. Ma ei ütle, kes on tulemuste põhjal tabeli lõpus, kuid võite seda ise aimata.
Selles mõttes on teadus heas kohas. Seda öelnuna olen aga veendunud, et peame ühiskonnaga rohkem tegelema. See tänav ei saa jääda ühesuunaliseks. Oleme teaduskommunikatsiooniga imeliselt hakkama saanud, kuid ainult sellest ei piisa. See pidas paika isegi enne koroonapandeemiat.
Peame tuleviku väljakutsete lahendamisel, prioriteetide seadmisel ja uurimisküsimuste püstitamisel avalikkust rohkem kaasama. Näiteks viidi mõned aastad tagasi Hollandis läbi huvitav eksperiment, kus riikliku teadusstrateegia koostamisse kaasati terve ühiskond. Muu hulgas said esitada kõik ettepanekuid, misjärel arutati nende üle komiteedes, kuhu kuulusid teadlased ja ühiskonna eri huvirühmade esindajad, et peamised eesmärgid paika panna. Sama on proovitud Uus-Meremaal.
Peale selle on võimalusi teisigi ja me peame olema selles osas loovad. Idee, et teadust tehakse elevandiluust tornides, kuulub minevikku.
Horisont Euroopa struktuuri vaadates võib märgata selles suunas liikumist. Selle rahaliselt kõige mahukam teine sammas haarab erinevate ühiskondlikult oluliste väljakutsete lahendamist, isegi kui pelgalt märksõnade põhjal võib olla lihtinimesele raske mõista, kuidas tema sellest konkreetselt kasu saab. Mida see muudab ja kas see uus lähenemine õigustab ennast?
Esmalt peame meenutama, et sambaid on veel. Neist esimene haarab suuresti Euroopa Teadusnõukogu grante, Marie Curie teadusstipendiume jms. Minu arvates on nii selle kui ka teiste rahastusprogrammide puhul on oluline, et neis leiduks taolisi alt-üles elemente, mis ei tegeleks sel hetkel ühiskonnale tähtsana paistavate väljakutsetega.
See on igipõline küsimus, kuidas sa nende vahel tasakaalu leiad ja seda pole võimalik lõplikult lahendada. Sõltuvalt olukorrast on see igas riigis või regioonis erinev. Muidugi näeme tihti poliitikutelt survet tegeleda just konkreetsete probleemidega, ent see ei tohiks tulla pikaajaliste projektide arvelt – kui me praegu ei investeeri, on meil hiljem tühjad pihud. Eriti puudutab see inimesi, sest just nemad kannavad teadmisi edasi ja neid niisama lihtsalt ei leia.
Teise samba juurde tulles peame vaatama, kuidas see väljakutsepõhine lähenemine toimima hakkab. See on n-ö huvitav eksperiment.
Eksperiment, mille hind on umbes 50 miljardit eurot.
Ma ei kahtle, et need missioonid on põhjendatud. Eksperiment pole ehk parim sõna, kuid see on uus viis teaduse rahastamiseks. Minu jaoks on huvitav, et nende missioonide nõukogudesse ei kaasatud mitte ainult teadlasi, vaid ka teisi sidusrühmi.
Vajame tulevikus seda rohkem. Vähemalt kindlustab see, et need missioonid ei põhine ainult teadusvaldkonna esindajatel, sest teadlastel on tuhandeid ideid. Kui mõelda kasvõi vähiravi arendamisele, on ülioluline kaasata lisaks teadlastele ja arstidele ka patsiente ning nende ühendusi. Selles mõttes on see huvitav innovatsioon, millest me hiljem õppida saame.
Nüüd kui need missioonid on enam-vähem kuju võtnud, peame vaatama, kuidas neid juurutatakse. Lahtiseid küsimusi on veel palju. See iseloomustab muidugi kõiki uusi rahastusinstrumente.
Inimestel on praegu mõttes Ukraina sõda, sügisel terendav energiakriis, kahekohaline inflatsioon ja võimalik uus koroonalaine. Nende argimurede kõrval ei jää muule mõtlemiseks just kuigi palju ruumi. Kui majanduse olukorra tõttu on vaja teha riigieelarves parandusi, mida võiks teadlaskond teha, et neil selle käigus tooli alt ei tõmmata?
Ma arvan, et teadlased on enda vajalikkust koroonakriisi ajal juba piisavalt tõestanud. Nad on aidanud teaduspõhist infot pakkudes valitsustel kriisi juhtida. Ühtlasi on see kena näide, kuidas pikaajalised alusuuringud end ära tasuvad. Ilma nendeta poleks olnud meil varnast võtta täiesti uut tüüpi tõhusaid mRNA-vaktsiine. Samal ajal näitas see, et mingi avastuse üle lävepaku kandmiseks on vaja ka rakendusuuringuid.
Kui aga tarvis on veel rohkem tõendeid, peaks teadlased juhtima veel rohkem tähelepanu meie ees seisvatele probleemidele. Hea näide on kasvõi valitsustevahelise kliimapaneeli raportid, mille toon on süngem kui kunagi varem, kutsudes üles kiiresti lahenduste leidmisele. Ilmselt on see tingitud osaliselt frustratsioonist. Kui tahame kindlustada, et meie lastel ja lapselastel on samuti elukõlbulik planeet, on teaduse rahastamine selle oluline osa.
Ma ei ütle, et teadus lahendab kõik. Meil on vaja sinna kõrvale teisi meetmeid, aga pikaajaliste lahenduste leidmiseks on vaja teha palju uuringuid. Kui see pole veel poliitikakujundajatele selge, oleme teinud selle edasi andmisel kehva tööd.
Seega, kui poliitikute ees peaks seisma valik, kas maksta inimestele sügisel energiatoetust või tõsta professorite palka, on juba eos midagi valesti läinud?
Tõenäoliselt saad teha mõlemat, kuid sa ei saa teha ühte teise arvelt. Kindlasti on vaja inimesi lühiajaliselt raskel ajal toetada, aga me peame tegelema ka probleemi juurpõhjusega.
Mida me ise unustama kipume?
Isegi kui te kaldute olema enesekriitilised, on Eesti Teadusagentuur on omadega hästi hakkama saanud ja on oma professionaalsuselt Euroopas esirinnas. Olen uhke, mida on see oma esimese kümne tegevusaastaga saavutanud ja ülejäänud Euroopal on teilt õppida.
Marc Schiltz pidas ettekande tänavu kümnendat tegevusaastat tähistanud Eesti Teadusagentuuri konverentsil “Teadust rahastavate organisatsioonide roll muutuvas maailmas”. Lisaks Euroopa Liidu teadusagentuuride katuseorganisatsiooni Science Europe presidendi rolli täitmisele juhib ta Luksemburgi teadusagentuuri.