Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Anu Noorma alustab tõdemusega, et teaduspoliitika konverentside idee on alati olnud keskenduda teemale, mis kaasaks ühiskonda laiemalt. Ometi ei osanud keegi ette näha, et 9. toimumiskorral küsime, kuidas saab teadus Eesti elu turvalisemaks teha.
Väikese riigina ei saa me panustada igas valdkonnas, aga saame panustada koostööle, jätkab peaminister Kaja Kallas. Olgu selleks siis rakendusuuringute toetamine või NATO innovatsioonikiirendi rajamine. Muutunud olukorras peab igaüks mõtlema, kes on meie sõbrad ning kellega teadmisi jagada. Teaduspoliitika konverents on teadlastele, ettevõtjatele ja poliitikutele hea võimalus ühiselt suunda seada, et teadustulemusi ühiskonnas paremini ära kasutada
“Me peame olema avatud, sest üksi ei tohi me mitte iialgi olla,” rõhutab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas rahvusvahelise teaduskoostöö olulisust. Ühiskonna sidusust ja inforuumi ühtsust aitab tagada üldhariduskoolide üleviimine eestikeelsele õppele, ent igaüks meist saab panustada – ajame oma asja eesti keeles!
Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson suunab vaatama kaugemale käesolevast hetkest ja kiiretest otsustest. Eesti on täna unikaalses olukorras, kus saame oma saatuse üle otsustada ning meie sõnal on liitlaste seas kaal. Meie minevik on meid viinud lähemale oma põhieesmärgile „mitte kunagi enam üksi“. Ent käimasoleval sõjal saab olla ainult üks tulemus: Ukraina võit ja Venemaa strateegiline lüüasaamine.
“Sõjad ei lõpe, need lõpetatakse,” nendib välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov. Käimasolevas sõjas tugineb meie poliitika kolmele kriitilisele sambale. Agressiooni hind tuleb teha agressorile võimalikult kõrgeks. Sõjakoledustega ei tohi harjuda. Ja Ukraina lootust tuleb elus hoida. On hea tõdeda, et need mõtted kajavad nüüd ka Washingtonis, Brüsselis ja Berliinis.
Kui palju avatust saame endale lubada, küsib Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Piret Ehin. Eesti teadus saab aidata Ukrainat üles ehitada. Samas peame ise avatuse nimel rohkem pingutama, sest muu maailma jaoks oleme Venemaale ohtlikult lähedal. Ukraina vajab avatust, et jõuda tõeni, ent tõde pole veel võitnud. Seetõttu ei tohi me väsida aitamast.
Ettevõtluses annab suletus konkurentsieelise, aga peame mõistma, et üksi ei saavuta midagi, räägib Kuldar Väärsi, Milrem Roboticsi juht. Oluline on koostöö nii ülikoolide kui teiste
ettevõtetega. Iga ettevõtja peab ise hindama, kus teha kompromiss ärisaladuse ja edu vahel – innovatsioon eeldab avatust.
Kas avatud teadusandmed on julgeolekurisk? Mitte nii suur, kui haiged inimesed, leiab TÜ genoomika ja biopankade professor Andres Metspalu. Riske ja võimalusi tuleb kaaluda, aga teadus peab olema avatud. Näiteks geeniandmeid on mõtet uurida just erinevate riikide võrdluses. Maailma ootavad uued pandeemiad ja teised väljakutsed – teaduse abiga saame nendeks valmis olla.
Õiguskantsler Ülle Madise rõhutab, et kui targad inimesed sunnitakse häbistamisega vaikima, kannatab riigi heaolu. Teadus vajab vabadust, et mitte muutuda kütuseks vandenõuteooriatele. Polariseerumist on vaja uurida, samuti valija vastutust. Kodanik vastutab oma riigi eest, isegi, kui see tundub ülekohtune. Kui kogu teadustöö oleks avaldatud ja eetiline, kas saaksime loota targemaid riigimehelikke otsuseid, küsib Madise.
Kui tahame toimida targa ühiskonnana, ei saa me eeldada, et teadus täidab eeskätt majanduslikke eesmärke, märgib Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik. Näiteks suve- ja talveaeg võeti kunagi kasutusele majanduslikku kasu silmas pidades, ent tähelepanuta jäeti võimalik psühholoogiline mõju. Edukates ühiskondades on teaduse hääl ulatuslikum kõigis valdkondades.
Akadeemik, TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi professor Tiit Tammaru selgitab, et rände kontekstis pole kasu ei äärmuslikust avatusest ega suletusest. Konkurentsis püsimiseks on meil
rännet paratamatult vaja, sealjuures loomulikult riske maandades. Näiteks teadliku lõimimispoliitikaga, mis on Euroopas sageli seotud tööjõu vajadusega (ent madalam kvalifikatsioon vähendab lõimumise edukust). Tuleb silmas pidada, et ränne pole üksnes riiki saabumine, vaid protsess, mille igas etapis peaks mõtlema lõimimisele.
Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu tõdeb, et riik on end mõnes küsimuses nurka reguleerinud. Kui kohus leiab, et politsei on valesti sundi rakendanud ja politsei järgmine kord alareageerib, loob see karistamatuse tunde. Räägime palju vabadustest, aga inimestel on alati ka kohustused. Samas peame olema kriitilised: kas olulisem on inimelu või kellegi andmed? Kas EL-i nõudmistega peab kriitikavabalt kaasa minema?
TÜ IT-õiguse teadur Helen Eenmaa leiab, et kahju ära hoidmise ja leevendamise eest peaksid vastutama need, kel on selleks paremad võimalused (riik vs üksikisik), aga vastutust saab vastavalt oskustele jagada. Eesti uuendusmeelsusse saavad peale valitsuse ja visionääride panustada ka kohtusüsteem, ettevõtjad ja kodanikud. Oma eeskujuga inspireerime teisi riike – see on vastutus, ent vastutus võib olla ka tunnustus!
“Me kõik oleme võitlejad küberlahinguväljal!” NATO küberkaitsekoostöö tippkeskuse direktor Mart Noorma räägib, et turvanõuded võivad tunduda ebamugavad, aga enamasti saab küberrünnak toimuda just inimliku eksituse tõttu. Küsimus pole mitte kas, vaid millal toimub järgmine. Eesti tegi õigel ajal otsuse toetada keskuse rajamist ning poliitikud, teadusasutused ja ettevõtted on aru saanud, kuidas nende sisuline koostöö keskuses aitab meie kaitsevõimekust tõsta.
Arutelu: Tasakaalu otsides. Vabaduse ja vastutuse vahel
Meile tundub, et mõningaid probleeme on poliitikud meeleldi valmis lahendama teaduse kaasabil, teisi mitte nii väga. Aga alati pole lihtsat ja kiiret lahendust. Punamonumentide eemaldamise kontekstis peame mõistma, et ootame kogu maailmapildi muutmist inimestelt, keda on aastakümneid püütud veenda vastupidises. Oluline on jääda sõnumi edastamisel kindlaks: mõtle, kas sa püüad samastuda kuulajaga või esindada enda (ja Eesti) väärtusi?
Teaduses võisteldakse eelkõige talentide ja ressursside pärast. Tulemused on enamasti kättesaadavad, ent kuidas orienteeruda tohutus infohulgas? Kui tahame, et teadlased oma tööd rohkem tutvustaksid, ei piisa ainult missioonitundest – vaja on ka (rahalist) tuge. Ka konkureerib teadus sotsiaalmeedias levivate alternatiivsete ideedega, mis võimaldavad polariseeruda rohkem kui kunagi varem.
Praktikuna võib tekkida kiusatus küsida, kas teadlane teab midagi, mida mina juba ei tea. Tegelikult annavad nende analüüsid väärt sisendi ning koostöö on omakorda väärtuslik teadlastele endale. Poliitikud peaksid tegema julgemalt otsuseid, mille mõju ei avaldu kohe – mis takistas meid juba 10 aasta eest nägemast lisaks energiahindadele ka julgeolekukomponenti? Ehk oleks siin aidanud teadlaste kuulamine?
Arutelus osalesid Marko Šorin (Riigikogu), Tõnu Viik, Marko Mihkelson ja Kuldar Väärsi
Teaduspoliitika konverents „Teadus kui Eesti arengumootor. IX. Targalt avatud või suletud polariseerunud maailmas“ toimus 19. oktoobril 2022 Riigikogus. Konverentsi saab järele vaadata siit: https://youtu.be/p6a47UkIx_c
Teaduspoliitika konverentsi korraldasid Eesti Teadusagentuur, Riigikogu kultuurikomisjon, Rektorite Nõukogu, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja Teadusministeeriumis