Maaeluministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi tellitud teadusuuringu “Mesilaste hukkumise vähendamise võimalused” eesmärgiks oli selgitada tolmlejate, sealhulgas kodus peetavate meemesilaste ning peamiste Eestis looduslikult esinevate mesilase- ja kimalaseliikide hukkumiseni, arvukuse vähenemiseni ja liigirikkuse languseni viivaid põhjuseid ning anda praktilisi soovitusi tolmeldajate seisukorra parandamiseks.
Uuring hõlmas nii kodu- kui looduslike mesilaste ohustatust. Eestis on kokku 275 liiki mesilasi, sh 28 liiki kimalasi ja 247 liiki erakmesilasi. Neist ohulähedases seisundis on 6%, ohualtis seisundis 12%, väljasuremisohus 4% ning kriitilises seisundis 3% liikidest. Väliuuringud toimusid 90 erineval uurimisalal üle Eesti, valdavalt Lõuna-Eestis. Laboriuuringud viidi läbi EMÜ laborites ning saadud tulemuste alusel koostati soovitused mesinikele.
Leiti, et looduslike tolmeldajate säilimiseks tuleb suurendada elupaikade vahelist sidusust ja maastiku mitmekesisust maastikuelementidega, mis võimaldaksid tolmeldajatel toitumise, paljunemise, levimise ja migreerumise eesmärgil elupaikade vahel liikuda. Vähese mosaiiksusega piirkondades soovitati vähendada põldude pindala ning suurendada nende liigendatust. Lisaks anti suuniseid tolmeldajasõbralikuks majandamiseks. Näiteks intensiivsema maakasutusega aladel tuleb tolmeldajartele tagada nii suvised ja talvised pesitsuskohad kui ka läbi kogu hooaja sobilike toidutaimede esinemine.
Mesilaste tervisliku seisukorra parandamiseks peaks ühes mesilas elama maksimaalselt 20 peret, et vähendada korjel kontakte võõraste mesilastega ja piirata nii nakkushaiguste levikut ja ka perede omavahelisi vargusi, mis kahjustavad varguseks langeva pere mesilasi ning võivad põhjustada tarude hukkumisi. Haiguste ohjamiseks on vaja tõrjuda varroalesta, sest see aitab vähendada mesilasperede hukkumist ja (viirus)haiguste ülekandumist looduslikele mesilastele. Vähendamaks insektitsiidijääkide kuhjumist tarusaadustesse, soovitati mesinikel kasutada loodussõbralikumaid putukamürke ja senisest enam kasutada integreeritud tõrje ja mahepõllumajanduse võtteid.
Eesti Maaülikooli teadlane Marika Mänd: „Kui looduslike mesilaste arvukust ja liigirikkust mõjutab eelkõige elupaikade ja toidutaimede rohkus maastikul, siis meemesilaste tervis ja areng sõltub otseselt mesiniku õigetest töövõtetest. Eriti tuleb rõhutada mesinikepoolse ennetava seire ja senisest intensiivsemat varroalesta tõrje vajadust“. Mänd rõõmustas, et meemesilaste pidamine on muutunud Eestis järjest populaarsemaks ning mesinike ja põllumeeste koostöö paranemine on toonud edusamme, nii näiteks pole viimasel kolmel aasta registreeritud pestitisiidide väärkasutuse tõttu perede hukkumisi. Järjest paranev teavitustöö mesinike hulgas varroalesta tõrjumise olulisusest ja viisidest on aidanud kaasa ka perede talvise suremuse vähenemisele Eestis.
Uuringu tellis ja uuringut rahastas Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatava programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ (RITA) tegevuse 1 „Strateegilise TA tegevuse toetamine“ kaudu.
Uuringu raportit saab lugeda SIIT.
Uuringu koduleht
Täiendav info :
Marika Mänd
Eesti Maaülikool
marika.mand@emu.ee
Merit Otsus
Keskkonnaministeerium
merit.otsus@envir.ee