Teadustöö tulemuslikkuse hindamine on väga keeruline ülesanne. Üheks hindamise abivahendiks peetakse bibliomeetriat. Bibliomeetria – kui palju ja milliseid publikatsioone on ilmunud, kui palju neile on viidatud, jne –teeb hindamise ühelt poolt lihtsaks, sest arvutiajastul saab seda kergesti teha. Nii, nagu iga abivahendi puhul, on ka bibliomeetria kasutamine väga hea, kui seda teha mõistlikult ja kehv, kui seda teha teisiti. Bibliomeetria lihtsustatud kasutamine on teadlastes tekitanud õigustatud muret, see otsekui mehhaniseerib teaduse hindamise hoolimata hinnatava teaduse sisulisest väärtusest.
Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu arutas oma viimasel koosolekul bibliomeeria kasutamise võimalusi, sest käimas on personaalsete uurimistoetuste taotlemine. ETAGi hindamisnõukogu on selgel seisukohal, et bibliomeetria kasutamine taotluste hindamisel saab olla selgelt piiratud. Rahastamisotsuste tegemisel on määrav roll erialaekspertide hinnangutel. Bibliomeetria on eelkõige taustsüsteemi pakkuv abivahend, mis võimaldab võrrelda sisult lähedaste valdkondade teadlasi ja nende taotlusi. Bibliomeetriat ei kasutata mingil juhul automatiseeritud järjestuste või pingeridade loomisel ega valdkondade vaheliseks võrdluseks.
Bibliomeetriliste andmete kasutamisel on üheks probleemseks teemaks olnud teadusvaldkonniti erinevate andmebaaside kasutatavuse traditsioonide erinevused. Selleks, et teha bibliomeetria kasutamise taotlejatele võimalikult läbipaistvaks ja anda neile võimaluse ise enda kohta andmeid esitada, otsustas ETAGi hindamisnõukogu oma bibliomeetriliste hinnangute andmebaaside valiku jätta taotleja enda otsustada. See vähendab andmebaaasidest päringute tegemise eksimusi ja annab taotlejal võimaluse oma akadeemilisi tugevusi ise esitada sellises keeles ja vormis nagu sobilik.
Andres Koppel