International Wildlife Research Week on rahvusvaheline üritus Šveitsis, kus nädala jooksul saab tutvuda alpide fauna ja floora ning selle uurimise meetoditega. Laagri lõpuks koostatakse grupitööna ka lühike uurimus, mida kõigile esitletakse. Tegevust juhivad noored Šveitsi teadlased.
Organiseerija: Foundation Swiss Youth in Science
Veebiaadress: http://www.sjf.ch
2023. aasta rahvusvaheline uurimisnädal toimus Val Müstair’is (Graubündeni kanton) ja selles osales Hendrik Veltri Tallinna Reaalkoolist.
Varasemad osalejad:
2022 – Karel Järsk
2021 – Eliise Kesküla
2019 – Martin Vesberg
2018 – Karl Jakob Toplaan
2017 – Maria Huntsaar
2016 – Mariin Pantelejev
2015 – Lea Lopp
2014 – Laura Tammiste
2013 – Susanna Vain
2012 – Liisi Sünd
2011 – Pilleriin Peets
2009 – Minni Saapar
2008 – Kristiina Tüür
2007 – Siim Ots
2006 – Kaidi Kuusk
Muljeid laagrist (Mariin Pantelejev, 2016. a osaleja)
Tegelikult kuluski terve seal oldud nädal olustikuga ja inimestel omavahel kohanemiseks, kuna minu jaoks oli see elus esimene kord Eestist välja reisida ja mägede õhk oli midagi hoopis muud kui Eestis. Kõrvad olid kogu aeg lukus, nii rongi kui bussiga sõites kui isegi jala pool tundi matkates oli altituudimuutus juba märkimisväärne ja sellega andis harjuda. Laagrikaaslastega suhelda oli alguses keeruline, sest suurem osa kohalviibijatest rääkis kas saksa keelt (šveitslased ise ja Saksamaalt tulnud) või oli laagrisse saadetud koos kaasmaalasega, nii et leida võimalus kedagi inglise keeles kõnetada nõudis alguses päris täpset ajastust. Sellest hoolimata õnnestus mul saada tuttavaks mõnede väga eriliste inimestega, kellega vahetasime kontakte ja kes ilmselt ka tulevikus lähedasteks sõpradeks jäävad. Laagri viimastel päevadel laabus suhtlus laagrikaaslastega palju vabamalt ja pärast viimast ööd vastu ärasõitu, mil sai öö otsa üleval istutud ja maailma teemadel arutletud, oli rongijaamas hüvasti jättes kõigil nutt kurgus, kaasa arvatud juhendajatel. Just juhendajad olidki oma hea huumorisoone ja loomingulise suhtumisega laagri kõige olulisem osa, sest nad olid ka ise valmis öö otsa koos meiega uurimistöö kallal vaeva nägema ja ei põlanud võimatuks ühtegi meie välja pakutud ideed.
Kohapeal anti meile ülesanne väikestes rühmades kirjutada mõne päeva jooksul valmis lühike uurimus mõnest teemast, millega mägedes tutvusime – valikus olid näiteks kohalikud maoliigid, ümisejad, iibeksid ja mägikitsed, mesilased, nahkhiired, Alpi ojade selgrootud jne. Prooviks saime esimesel päeval ekskursioonil tutvuda kõigi liikidega, aga täpsema teemavaliku pidime langetama ise. Minul õnnestus oma tiimikaaslasi šveitslast ja tšehhi, kes oli ise huvialalt üleüldse botaanikale spetsialiseerunud, veenda uurimisteemaks võtta pisiimetajate vaatlus jäljelõksude abil. Jäljelõksud olid meie kõigi jaoks midagi uut ja terve esimese õhtu veetsime koos mööda küla seigeldes ja lõksumaterjale jäätmekogumispunktidest kokku otsides ning lõkse meisterdades. Jäljelõksud võtsime kasutusele, kuna meil ei olnud luba loomi reaalselt kinni püüda ja see variant pakkus võimalust uurida pisiimetajaid mitte-invasiivsel moel. Meie juhendaja Irene Weinbergeri kaasavõetud jäljelõksude eeskujul meisterdatud seadeldiste põhimõte seisis selles, et lõksus on laud, mille keskele asetatakse spetsiaalse tindiga marlitükk ja selle kummalegi poole spetsiaalselt töödeldud paberid, kuhu jäljed hästi täpselt peale jäävad (lisasin pilte ka manusesse). Eraldi väljakutse oli neist jäljekribudest hiljem midagi ka välja lugeda, aga liigigrupini tuvastamine oli üldjuhul võimalik. Tiimi botaaniku abiga sidusime uurimuse tulemused ka elukeskkondade ja kohalike taimeliikidega. Ühel ööl kasutasime jäljelõksu juures ka rajakaamerat, et saada pildile mõni tegelane, kes jäljelõksu sööta näksimas käib. Pildile saime leethiire, kes on ka Eestis tavaline liik (lisasin ka rajakaamera pildi leethiirest). Sobivaid püügikohti otsides sattusime muuseas kogemata ka 10 meetrit üle piiri Itaaliasse, mida avastasime küll alles hiljem püügikoha koordinaate üles märkides.
Ilm soosis meid, sest viibisime Šveitsis just kuumalaine ajal, mis muidugi tegi mägedes ronimise kurnavaks, aga vähemalt pääsesime vihmas ligunemisest, kuna enamik päevast kulus õues. Ainult ärasõidu päeval nuttis koos meiega ka taevas. Omaette elamus oli Šveitsi mägiteedel bussiga sõitmine, sest bussiaknast välja vaadates mitmesaja meetri sügavusele orgu vaatamine võttis südame alt õõnsaks küll. Kultuuriliselt oli huvitav asjaolu, et viibisime ühes vähestest Šveitsi piirkondadest, kus on põhikeeleks romanši keel, mida nägime kohalikel siltidel ja kuulsime raadiost. Käisime vaatamas ka Püha Johannese kloostrit, mis on kohalik UNESCO maailmapärandisse kuuluv mälestis. Selle esiselt platsilt munakivide vahelt õnnestus meil leida üle kümne uruhiire lõualuu, mille sinna sattumise asjaolud meile selgusid, kui nägime kiriku laetalade vahelt välja lendamas kohalikku pistrikku. Mugav oli, et meile oli oma töö valmistamiseks ja kirjutamiseks antud mitu päeva vaba aega, millega ise majandada saime. Mõnedel tiimidel oli raskusi ajanappusega, aga meie jõudsime valmis üsna ladusalt. Kuigi kohati oli küll tunne, et ei viitsi selle kirjutamisega jännata ja tahaks rohkem ümbruskonnas ringi vaadata, oli ikkagi hea tunne laagri lõpus midagi reaalset valmis saada, mis oli meie enda tööst sündinud. Tegelikult õpetasid need mõned päevad teadustöö tegemise kohta mulle paljut ja kavatsen alustatud uurimisteemaga edasi tegelda ka siin Eestis: uurida pisiimetajate jälgi ja ehk kokku panna jälgede abil liikide tuvastamise juhend.
Mariin Pantelejev
Muljeid laagrist (Lea Lopp, 2015. a osaleja)
Sain võimaluse osaleda laagris Šveitsi Alpides auhinnana Õpilaste Teadustööde Riiklikult Konkursilt. Laager toimus imekaunis Valchavas 20 – 27 juunil. Kui ma selle pakkumise sain, olin kohe kindel, et sellist võimalust ei tohi käest lasta ning ma ei ole kordagi seda võimalust kahetsenud.
Laagri alguskuupäevaks, nagu juba öeldud, oli küll 20. juuni, kuid kuna kohal tuli olla juba ennelõunal pakkus laagri korraldaja, „Schweizer Jugend forscht“ („Šveitsi noored teaduses“) võimalust tulla Šveitsi kohale päev varem. Lisaks minule tulid päev varem Šveitsi kohale ka õpilased Maltalt. Me peatusime Zürichis ühes hostelis. Ja kuna Laagri algusepäeva hommikul oli meil aega, saime me ka linnas ringi vaadata. Ilm ei olnud küll kõige ilusam, kuid see ei heidutanud meid. Kella kaheteistkümne paiku läksime Zürichi peajaama ja seal saime kokku teiste laagrikaaslastega. Õpilasi oli üle terve Euroopa. Kohale oli tuldud Saksamaalt, Maltalt, Norrast, Portugalist, Tšehhist ja Ungarist, kuid kõige rohkem osalejaid oli ikkagi Šveitsist. Seltskond oli küll tore, kuid alguses tekkis raskusi, kuna enamik õpilasi olid oma riigist kahekesi ja hoidsid kokku. Kuid teisel laagripäeval toimunud matk mägedesse andis suurepärase võimaluse inimestega suhtlemiseks. Matkal mägedesse jagunesime me ühel hetkel kaheks: need, kellel jõuvarud hakkasid otsa lõppema suundusid tagasi alla ning need, kellel veel jõudu üle oli, läksid edasi kõrgemat tippu vallutama. Mina otsustasin kasutada võimalust ja läksin koos poole seltskonnaga ülesse. Tipuks, mis vallutatud sai, oli Cima del Serraglio kõrgusega merepinnast umbes 2685 meetrit. Ühe tavalise eestlase jaoks päris korralik isiklik rekord. Igapäevaselt elasime me 1400 meetri kõrgusel merepinnast.
Kuid see laager ei olnud ainult logelemiseks. Kohapeal oldud päevadega tuli valmis saada grupi peale väike uurimistöö ning oma tööd tuli ka publikule esitada, seda kõike inglise keeles. Mina sattusin peale pikka peata olekut madude punti. Lisaks minule olid seal kolm õpilast Šveitsist, kes käisid ka kõik ühes koolis. Meie uurimisobjektideks said maod, täpsemalt kaks kolmest maoliigist, kes sealkandis üldse esinevad. Mõlemad meie poolt uuritud maod olid ka mürgised. Kuna riiklikus andmebaasis oli vähe andmeid nende madude kohta, siis üritasime meie teada saada, kui kõrgelt on võimalik leida ühte maoliiki ja kui madalalt teist. Selleks jagunesime me kaheks pundiks ja kammisime oma uurimisala läbi. Päeva keskmiseks läbitud teepikkuseks oli vähemalt 15 kilomeetrit, seda vahest üsna järskude tõusude ja langustega radadel. Kokku leidsime me kümme madu, kuid nendest seitse olid nii-öelda „kolmandast liigist“ ehk siis liigist, keda me ei uurinud. Ning ühte uuritavat liiki ei leidnud me üldse. Kuid hoolimata sellest saime me oma töö ilusti kirjutatud ja andmed analüüsitud.
Laager Šveitsi Alpides oli väga huvitav ning andis võimaluse tutvuda nii uute inimeste kui ka teadusteemadega. Suured tänud Eesti Teadusagentuurile kes tasus mu sõidu laagrisse ning tänu kellele minu laagris osalemine üldse võimalik oli.
Lea Lopp